Kevadet tahaks juba. Inimene on ikka ehtne asjapulk küll - kui lund ja talve polnud, unistasin nii kangesti kohevast ja paksust lumest ning käredast pakasest, nüüd on see lirts-lörst nii kuklas juba, et enam ei taha. Töö juures sättisin desktopi peale kevadlilled ja mesimummi - oleks siis vähemasti pildinagi silme ees.
Jube närvesööv ja väsitav aeg on siiani olnud - tööd on nii kohutavalt palju ja ma ise kougin seda igast august veel juurde, ei oska "ei" öelda. Tartu on kapitaalselt unarusse jäänud.
Mõnusad üritused hoiavad vaimu erksana ja panevad uue sündmuse ootuses aja kiiremini jooksma.
Viimase aja parim ärkvelhoidja on aga plaat, mille Annika käest ostsin. See muusika tekitab tõega külmavärinaid - parim on kuualata väga kõvasti ja eriti hästi sobib see autoga sõitmisele taustaks. Selle taustal pole keeruline end kuhugi India templisse istuma ja viirukisuitsusse mediteerima kujutada.
Manish Vyas "Sattva"
Täna õhtul saab jälle Urbisid kuulata. Missest, et need laulud vast juba pähe on kulunud, aga nad on nagu Tätte ja Matveregi, keda ilma argumenteerimata igal ajal ja asendist kuulata võib. Tahaks vaid nii väga, et Aare selleks ajaks terveks saaks ja et ma oma kalli vennaraasukesega midagi mõnusat koos nautida saan :)
Aga Andreas on tagasi - kuidagi soe tunne tuli, kui ta taas endast märku andis. Mõtlesin, et ta jääbki sinna pärapõrgusse.
Hm, soe tunne ... Kas see peaks hoiatus olema?
