Nonii, meeletu suvi on mööda saanud ja ligi hiilib hall ning nutune sügis. Aga sellest pole hullu - elu tuleb ise värviliseks teha.
Mis siis vahepeal?
No märksõnad ja pisut selgitust.
Suve vabaõhuüritused - alustades kõiksugu vabaõhuetendustest, lõpetades krišnaiitide korraldatud india kultuuri festivaliga. Kõik need olid meeliülendavad ja lubavad härdusega endid meenutada.
Folk - jah. Super üritus, super inimesed jne. Seda ei saagi korralikult kirjeldada, sõnu ei jätku. Aga oma tibus kavatsen järgmiselgi aastal elada - igati lahe ehk oma tuba, oma luba, eht tudengi värk!
Nüüd aga tuleb paraku jälle tööl käima hakata. Oh, kuidas ei viitsi. Aga peab, sest laenud vajavad maksmist ning uus terendab kohe ees. Jah, läksin jälle õppima - professor, nagu sõbrad juba nöökavad. Olen nüüd germanistika magistrant. See aga võtab neetult palju raha. Järelikult ei lähe ma ka sel aastal veel Indiasse.
Eelmisel nädalal alustas Aleha taas uut kõhutantsu hooaega, saades pisikese konnatiigi lehestaarideks - mis teha, kui ajakirjanik tuttav on ja loo tegemiseks kaugelt ei viitsi inimest otsida. Akbanas oleme juba Stammkunded.
Täna oli väga tulutoov õhtu - käisime esinemas ja saime kohe kaks uut pakkumist. Türklanegi tundis jälle meie vastu huvi ja lasi meil hinna määrata. Oi, täna õhtul oli ikka Akbanas hullupööra lõbus - nad olid vist miskit ainet sinna türgi kohvi sisse puistanud. Itsitasime nii, et pisarad silmas, ja türklase saime mitmel korral köögist välja, rääkimata lahkumisnaeratusest :)))))
Niisiis, elu läheb arvatavasti kiireks (nagu ta seda ju ikka talveperioodil olnud on) - töö, ülikool ja tantsimine. Neist viimane pakub muidugi kõik teised pikalt üle.
Kõhutants, sa röövid mu hinge viimased riisemd!!!
