Ega ma vist päris tavapärane blogipidaja pole, sest mul pole tõesti midagi regulaarselt kirja panna.
Mis siis vahepeal toimunud on?
Jälle algas järjekordne aasta oma järjekordsete kohustuste, rõõmude ja tegevustega.
Kui eelmisel aastal sain magistris lebotada, siis nüüd kisub asi karmiks. A. võtab ikka asja tõsiselt ja lajatas mulle kohutava hunniku asju, mida teha. Juba veebruari lõpuks pean mingi suure töö grammatikast tegema, tema antud ligi 100-leheküljelise materjali läbi töötama, sellest aru saama ja valmis olema probleeme tõstatama. Märtsis ootavad juba järgmised asjad ja Liimetsale on vaja miski ajalookäsitluse essee kribada.
Nüüd aga hakkas miski haigus külge. Eelmisel laupäeval läks asi ikka tõega hulluks. Enne olin kuu aega vaikselt kannatanud - pole hullu, mingi näriv vaikne valu, küll üle läheb. Aga reedel oli nii valus, et sõitsin pooluimas lumetormis ise kiirabisse - ime, et avariid ei teinud. Valuvaigistav süst kaua ei kestnud, laupäeval oli nii valus, et pisarad jooksid. Hingata ja rääkida pea üldse ei saanud, nagu keegi oleks pidevalt nuga külje sees ringi keeranud. Nüüd on õnneks juba inimese tunne tagasi ja saan üle pika aja magada. Rohud teevad aga uimaseks ja tuigun toas kui zombi ringi.
Vot, kui tööl käia, annaks kõik, et mõneks päevakski koju magama saaks jääda, aga nüüd tahaks tööle. Tartu asju oleks küll teha, aga ma olen oma töö sõltlane.
Aga mis peamine - peaks ikka laupäevaks vormis olema, et tantsida saaksin. No hull ju! Parim näide, sellest, et olen oma hobist sõltuv - ise on kiirabis laua peal siruli, aparaadid küljes, aga piilub kella poole, et äkki ma ikka jõuan õigeks ajaks koju, et end õhtuseks tantsutööks valmis teha. Ja jõudsin ja tänu valuvaigistile ka tantsisin. Hull!!!
Votsiis. Pole ammu siia kirjutanud ja nüüd siis kukkusin lobisema.
