Niisiis ...

... nagu ikka, pole ma ammu siia midagi kirjutanud. Elu pole veel nii kiire olnud! Ma ei saa enam aru, kas asi on selles, et olen vanemaks saanud (vanakesed ju heietavad ikka sellest, et aeg lausa lendab käes)või olen osanud endale nii kohutavalt palju kohustusi kaela kuhjata või ei oska ma lihtsalt "ei" öelda? Tavapärane päevakord: uni, uni ja veelkord uni, aga Toomas L. äratab ja tuleb tööle minna. Koju saabudes tahaks tsipake teleka ees mõnuleda, aga on vaja ruttu järgmise päeva tunnid ette valmistada ja siis juba kas trenni või esinema. Koju saabun hilja õhtul, vaatan läbi postkasti ja muud loomad, korjan vihikupakid sülle ja parandan poole ööni töid. Magama minnes olen tavaliselt nii väsinud, et und enam ei tule ja siis äratab juba jälle Toomas. Novot.
Aga tegelikult ma naudin seda, mida teen. Sõbrad küsisid, kas see ka ära tasub. hetkel veel mitte, sest esialgsed summad on vaja kohe edasi investeerida - olen valinud väääägagi kalli hobi - see kulinavärgindus ja kostüümid maksavad hingehinda.
Meie projekt on üsna asjalikult käima läinud. Detsembris on mõnel õhtul suisa 4 esinemsit ja me peame valikuid tegema hakkama. Akbanas on mõnusalt kodune õhkkond ja kui Achi ise kohal on, siis poputatakse meid lõunamaise siirusega. Vahva on saada publikult nii palju positiivset tagasisidet. On tõeliselt mõnus tunne teha seda, mida ise naudid ja saada selle eest ülistatud.
Eilsest hakkasime ka asjalikuks ja saime kätte visiitkaardid, Catri alustas uute kostüümide valmistamist. Aleha lendab mõnuga!
Ent siiski, ... uni on, nii kange uni on.