Tekkis selline mõte, et kui hakkaks jälle kirjutama. Võibolla tõesti, ei tea ...

Pole ammu ...

Ega ma vist päris tavapärane blogipidaja pole, sest mul pole tõesti midagi regulaarselt kirja panna.

Mis siis vahepeal toimunud on?

Jälle algas järjekordne aasta oma järjekordsete kohustuste, rõõmude ja tegevustega.

Kui eelmisel aastal sain magistris lebotada, siis nüüd kisub asi karmiks. A. võtab ikka asja tõsiselt ja lajatas mulle kohutava hunniku asju, mida teha. Juba veebruari lõpuks pean mingi suure töö grammatikast tegema, tema antud ligi 100-leheküljelise materjali läbi töötama, sellest aru saama ja valmis olema probleeme tõstatama. Märtsis ootavad juba järgmised asjad ja Liimetsale on vaja miski ajalookäsitluse essee kribada.
Nüüd aga hakkas miski haigus külge. Eelmisel laupäeval läks asi ikka tõega hulluks. Enne olin kuu aega vaikselt kannatanud - pole hullu, mingi näriv vaikne valu, küll üle läheb. Aga reedel oli nii valus, et sõitsin pooluimas lumetormis ise kiirabisse - ime, et avariid ei teinud. Valuvaigistav süst kaua ei kestnud, laupäeval oli nii valus, et pisarad jooksid. Hingata ja rääkida pea üldse ei saanud, nagu keegi oleks pidevalt nuga külje sees ringi keeranud. Nüüd on õnneks juba inimese tunne tagasi ja saan üle pika aja magada. Rohud teevad aga uimaseks ja tuigun toas kui zombi ringi.

Vot, kui tööl käia, annaks kõik, et mõneks päevakski koju magama saaks jääda, aga nüüd tahaks tööle. Tartu asju oleks küll teha, aga ma olen oma töö sõltlane.

Aga mis peamine - peaks ikka laupäevaks vormis olema, et tantsida saaksin. No hull ju! Parim näide, sellest, et olen oma hobist sõltuv - ise on kiirabis laua peal siruli, aparaadid küljes, aga piilub kella poole, et äkki ma ikka jõuan õigeks ajaks koju, et end õhtuseks tantsutööks valmis teha. Ja jõudsin ja tänu valuvaigistile ka tantsisin. Hull!!!

Votsiis. Pole ammu siia kirjutanud ja nüüd siis kukkusin lobisema.

Oi jah ...

Nonii, jälle jõulud käes ja mina olen täitsa käest. 24. tuksub halastamatu kiirusega minu poole, kuid ma olen kapitaalselt oma graafikust maas. Jätkuvalt 3 korda nädalas trenni, aga topelt nii palju ka esinemisi. Alates neljapäevast-reedest on kõik õhtud detsembris täis, mõnel õhtul tükki kaks ja kolmgi. Jah, meelelahutaja elu pole kunagi kergetekillast - seda teavad kõik. Aga mulle meeldib see, mida ma teen. Palga tööks pole aega, kuigi püüan teha ära kõik, mis on minu ülesanded. Hachi küsis, kas oleme H-ga 31. õhtul vabad. No mis sa ikka kostad. Kui mitte arvestada seda, et plaanisin punniskõhuga terve õhtu telekat vahtida, siis olen küll vaba jah. Aga selle eest tuleb ka rohkem küsida - ikkagi vana-aastaõhtu ja eraldi tellimine.
Täna oli jälle "orav rattas" - tunne: töölt kostüümiproovi, siis sakslaste jõuluõhtusöögile ja siis on vaja veel uuteks esinemisteks plaat kõrvetada. Aga see viimane ei taha sugugi hästi toimida, sest maailm pole enam endiselt sirgejooneline ja uni tikub peale. Vanarahvas õpetas ikka, et ära tarbi tühja kõhu peale veini. No kes seda vanarahvast enne kuulanud on! Eelistan aga siiski istuda ja mitte palju kõndida. E.P silme all WC-sse kõndimine oli ka suht kunsttükk.
Täna kuulsin uudiseid sellest, et Pärnus resideeruvat elus tätoveeringutega sakslasest sepp. No täitsa lõpp! Näidake ette, murran maha!!! - ütles veidi svipsis Ave ...
Jah, aga homme tuleb sisehaiguste arstidele tantsida, heh.
Ja jõulukingid on kõik ostmata, nagu igal viimasel neljal aastal. Saaks juba ära Saaremaale põgeneda - oleks vaikus ja rahu. Et siis jälle aastavahetusel tööd rügada.
Ja tegelikult peaks ma magistri jaoks miskit raamatut lugema, aga ... Ja siis peaks vähehaaval mu magistritöö susisema hakkama, aga ...
Järgmine nädal tõotab vääääägagi keeruline tulla.

kaklen ...

Juba pea nädal aega kaklen haigusega - väsinud, õhtuti kohutavalt külm, pea valutab jne, aga kurivaim palavikku üles ei löö. Täna andsin alla ja ei läinud trenni, sest tahan ikka laupäeval, kui tööle vaja minna, püsti seista. Vastik, kui nõnda piinab. Nüüd toppisin end tablette täis, võtan vihikupaki kaissu ja keeran end diivanile kerra. Nurr...kurnjau...

Niisiis ...

... nagu ikka, pole ma ammu siia midagi kirjutanud. Elu pole veel nii kiire olnud! Ma ei saa enam aru, kas asi on selles, et olen vanemaks saanud (vanakesed ju heietavad ikka sellest, et aeg lausa lendab käes)või olen osanud endale nii kohutavalt palju kohustusi kaela kuhjata või ei oska ma lihtsalt "ei" öelda? Tavapärane päevakord: uni, uni ja veelkord uni, aga Toomas L. äratab ja tuleb tööle minna. Koju saabudes tahaks tsipake teleka ees mõnuleda, aga on vaja ruttu järgmise päeva tunnid ette valmistada ja siis juba kas trenni või esinema. Koju saabun hilja õhtul, vaatan läbi postkasti ja muud loomad, korjan vihikupakid sülle ja parandan poole ööni töid. Magama minnes olen tavaliselt nii väsinud, et und enam ei tule ja siis äratab juba jälle Toomas. Novot.
Aga tegelikult ma naudin seda, mida teen. Sõbrad küsisid, kas see ka ära tasub. hetkel veel mitte, sest esialgsed summad on vaja kohe edasi investeerida - olen valinud väääägagi kalli hobi - see kulinavärgindus ja kostüümid maksavad hingehinda.
Meie projekt on üsna asjalikult käima läinud. Detsembris on mõnel õhtul suisa 4 esinemsit ja me peame valikuid tegema hakkama. Akbanas on mõnusalt kodune õhkkond ja kui Achi ise kohal on, siis poputatakse meid lõunamaise siirusega. Vahva on saada publikult nii palju positiivset tagasisidet. On tõeliselt mõnus tunne teha seda, mida ise naudid ja saada selle eest ülistatud.
Eilsest hakkasime ka asjalikuks ja saime kätte visiitkaardid, Catri alustas uute kostüümide valmistamist. Aleha lendab mõnuga!
Ent siiski, ... uni on, nii kange uni on.

Pedagoog näksib kõrtsitantsija leiba ... :)

Ahoi, Aleha!

Tuleb olla ise järjepidev ja end üles upitada, muidu ei panda sind tähele. Achi, st Akbana türklasest omanik nuias meid juba aprillikuust oma juurde tantsima, aga oli ise piisavalt uje, et viimast tõuget anda. Ootasime siis kannatlikult suvi läbi, et Achi tegudeni jõuaks, aga tuli välja, et seni, kuni ise täisriietuses Akbanasse istuma jõudsime (peale üht lahedat esinemist), ei julgenud mehepoeg meie poole pöörduda. No said siis jutud selgeks räägitud, hind nimetatud ja kõhus hakkas keerama. Meie - asjaarmastajad ja üldsegi mitte profid, hakkame nüüd türgi restoranis puusa hööritama - kas pole liiga kõrgelennuline? Aga kaks esimest tantsuõhtut sai üritus igati kiituse osaliseks. Ülemus isiklikult helistas ja uuris veel päälinnast, kas me ikka veel ja veel tuleksime. No muidugi!!! Saada mõlema õhtu jooksul nii palju tänulikke naeratusi ja kiitusi - kelle saba siis liputama ei hakkaks.

No vot, ja nüüd siis olemegi Alehaga Akbanas igal reede ja laupäeva õhtul kell 20.00 platsis.

Tule ka!

Tants röövib nüüd tõesti iga vähemagi vaba ajahetke, mis tööst ja ülikoolist üle jääb. Kui nüüd kokku lugeda, siis saab nädalas viis korda tantsitud - 3 x trenni ja 2 x nö tööd. Oi kui lahe! Oleme täielikult omas elemendis :)))))

Sain Akbanast MP3, millel 5 tundi ehtsat türgi tümpsu! Mis te arvate, mida ma nüüd tunde ette valmistades ja vihikuid parandades pidevalt kuulan ...

Muide, kui sa veel Akbanat ei tea, siis : http://www.cafeakbana.ee/

Elu on vaatamata paljudele argimuredele siiski imeliselt ilus! Aleha!

Kõhutantsu hooaeg on alanud!!!

Nonii, meeletu suvi on mööda saanud ja ligi hiilib hall ning nutune sügis. Aga sellest pole hullu - elu tuleb ise värviliseks teha.

Mis siis vahepeal?

No märksõnad ja pisut selgitust.

Suve vabaõhuüritused - alustades kõiksugu vabaõhuetendustest, lõpetades krišnaiitide korraldatud india kultuuri festivaliga. Kõik need olid meeliülendavad ja lubavad härdusega endid meenutada.

Folk - jah. Super üritus, super inimesed jne. Seda ei saagi korralikult kirjeldada, sõnu ei jätku. Aga oma tibus kavatsen järgmiselgi aastal elada - igati lahe ehk oma tuba, oma luba, eht tudengi värk!

Nüüd aga tuleb paraku jälle tööl käima hakata. Oh, kuidas ei viitsi. Aga peab, sest laenud vajavad maksmist ning uus terendab kohe ees. Jah, läksin jälle õppima - professor, nagu sõbrad juba nöökavad. Olen nüüd germanistika magistrant. See aga võtab neetult palju raha. Järelikult ei lähe ma ka sel aastal veel Indiasse.

Eelmisel nädalal alustas Aleha taas uut kõhutantsu hooaega, saades pisikese konnatiigi lehestaarideks - mis teha, kui ajakirjanik tuttav on ja loo tegemiseks kaugelt ei viitsi inimest otsida. Akbanas oleme juba Stammkunded.

Täna oli väga tulutoov õhtu - käisime esinemas ja saime kohe kaks uut pakkumist. Türklanegi tundis jälle meie vastu huvi ja lasi meil hinna määrata. Oi, täna õhtul oli ikka Akbanas hullupööra lõbus - nad olid vist miskit ainet sinna türgi kohvi sisse puistanud. Itsitasime nii, et pisarad silmas, ja türklase saime mitmel korral köögist välja, rääkimata lahkumisnaeratusest :)))))

Niisiis, elu läheb arvatavasti kiireks (nagu ta seda ju ikka talveperioodil olnud on) - töö, ülikool ja tantsimine. Neist viimane pakub muidugi kõik teised pikalt üle.

Kõhutants, sa röövid mu hinge viimased riisemd!!!